Uuesti tema..

Ta on nagu voolav kastetilk hommikuhämaruses, lahmatab kuivanud heina kombel leegile, tema õrnus on võrreldav udusulega tibukese pugu peal, ta puudutus on kõige valusam, samas kõige meeldivam. Looklev, kui metsavaheline tee, salapärane kuma pimedal ööl. Pakub varju kuumal suvepäeval, soojust külmas pakases. Vulisev oja kõrgel mäel, pöörane kosk kaljuserval, sile järvepind tuulevaiksel ehal. Värvikaim liblikas niidul, hallim hunt karjas. Põhjatu kaev, milles pole tilkagi vett. Pilvitu taevas, kõu ja vihm. Lõikab skalpellina läbi ihu, kuid arme ei jäta ühtegi. Muudab suunda, kui iili kätte sattunud sulg, Linnuke elektriliinil, elekter juhtmes, föön kontaktis, ratas teel, ta soe hingus lummab mind. Hellitab mu pead, keha, südant, hinge. Matab mu endasse, kui vulkaani jalamil paiknev väike küla. Säravad kosmilised silmad, täis elu, täis tühjust, armastust. Mu õnn, mu õnnetus. Ta on kiri ja kull, isegi serv, millele ülesvisatud münt kunagi maandudes seisma ei jää, vaid keerlema. Lõngakera, mille algus ja lõpp on - tema.

Tegelt ta pole selline, ta on parem, arukam !

9 kuud bitches!